kolmapäev, november 22, 2017

Käekotiärimeeste vandenõu?

Ma olen kusagilt kuulnud, et käekott olla naise auto. See asi siis, mille järgi su staatust hinnatakse, staatusesümbol. Sest noh, ennekuulmatu ju, et auto oleks lihtsalt transpordivahend. Ükski asi ei ole niisama asi! Ikka asi määrab sinu olemuse, asi on ülimuslik. Fui.

Eks ma muidugi möönan, et väljanägemine võib määrav olla (oli mingi eksperiment, et müüja lahkus sõltub tugevalt sellest, milline potentsiaalne ostja välja näeb), aga ma ei taha kuuldagi sellest, et ma peaksin oma otsuseid sellest tulenevalt tegema. Vähemalt mitte kogu aeg, mõnikord tuleb kasuks.

Igatahes - käekotid. Eks nad vahel ole vajalikud ka. Üle õla rippuv käekott on ikka mugavam kui sama tavaar kilekotis käe otsas ja kui kott juba on, siis võiks see meeldiva välimusega olla.
Aga vaadake, meestel käekotte pole (ok, vahepeal oli mingi hipsteri teema ka sellega, aga massidesse see ei imbunud). Meestel on asjade kandmiseks spordikott, seljakott ja läpakakott. Need on siis, kui suuremaid asju vaja kanda. Aga kui ei ole? On vaid klassika - rahakott, võtmed ja telefon? Naine peab igal juhul käekoti kaasa vedama, sest kuhu ta muidu need paneb. Kuhu mehed panevad? Põuetaskusse panevad! Mu isa sai täiskasvanud mehena teada, et naiste riietel seesuguseid asju pole, kui ütles mulle, et mis ma tassin sellest kotist, pangu ma oma asjad rinnataskusse! Missugusesse, küsisin vastu. Ta oli tõsiselt hämmingus, et miks naistel ometi neid pole?! Ma ei tea, miks. Asi neid siis õmmelda ei ole, meeste riietel ju on, olenemata sellest, kas neid ka kasutatakse. Selleks, et rohkem käekotte müüa naistele? Neid igasugu vastikuid clutche, mida sa pidulikumal puhul nagu napakas õhtu otsa peos pead hoidma. Naiste riietel on üldse väga vähe taskuid. Mulle tundub, et siin on praktilisus ilule ohvriks toodud. Meeste suvepükstel on ju ka enamasti suured taskud (et mehed ei peaks kandma sellist moest väljas asja nagu vöökott), ma annan enda rahakoti ja telefoni alati suviti mehele kanda. Ahjaa, õige naine muidugi mehega välja minnes rahakotti kaasa võtma ei pea, aga ma lohutan end sellega, et dokument võiks ikka kaasas olla, äkki muidu mulle ei müüda ei suudeta hiljem identifitseerida.

Aafrikas naistel käekotte pole, kõike kantakse peas. Mu lapsepõlves käis meie tänavat mööda üks onu, kes kogu oma poetavaari peas kandis. Onu seletas kõigile, et see on ülimalt tervislik kandmisviis. Millessegi ta lõpuks ikkagi suri ja kommegi pole meil laiemalt juurdunud.

Millegipärast meenus seoses rinnataskutega veel üks levinud väärtasjade kandmisviis, nimelt rinnahoidjasse toppimine. Järele proovitud, ei soovita. Kunagi Roomas, kus meid taskuvaraste eest hoiatati, tegin seda. Pärast unustasin selle raha ära ja heitsin bussis magama, ärgates oli raha muidugi kadunud. Kogu reisi raha muuseas. Õnneks peale kaotusega leppimist leidsin kupüürid bussiistmete vahelt üles, aga turvaliseks seda peidupaika ei nimetaks. Pükstega on sama lugu - lähed vetsu, unustad ära, et papp värvli vahel ja hops, juba nad potis ujuvad. Seletus, miks ma seda tean, on tegelikult proosaline ja igav.

teisipäev, november 21, 2017

Olen peldikument ja muid murekohti

Polegi ammu vingunud ja hädaldanud, seda viga tuleb parandada! Eelmisel nädalal jõudsid mind häirida järgmised asjad, millest ma eraldi postitusi ei tee, sest hala on tüütu, aga ära tahaks ikka mainida.

1. Mis värk on meestel wc ukse mittesulgemisega? Mitu blogijat on meil siin Tammest, mäletate seda teise korruse poiste peldikut, mille uks oli alatasa lahti ja haisu levitas?  Mitu korda ma seda jalaga kinni virutamas käisingi. Nüüd teen seda tänuväärset tööd kontoris. Hakkasin mõtlema, et siin on ilmselt mingi territooriumimärgistamise teema - nurka kusta ei lubata, aga hais võiks ikka levida. Ainuke probleem, kui seda nüüd just probleemiks on võimalik pidada, on see, et mehed on siiski üsna ära pehmostunud ja kontoris pole probleemiks mitte mingid inimlikud lõhnad (ja olgem tänatud), vaid see, et peale wc-külastust lastakse see igaks juhuks õhuvärskendajat ääreni täis. No ja see jube tehislik rõõmus apelsinihõngu imiteerida püüdev ollus jõuab sealt ju minu õrna ninna, sest uks jäetakse lahti. L. väidab, et seda mahendaval eesmärgil - hajub laiali! Minu loogika jaoks võiks see hais sinna wc-sse jäädagi, mahenegu seal omaette ja ehmatagu neid, kes piisavalt aega ei varu ning kohe peale teisi pellerisse trügivad. Miks peab see kontori õhus mahenema? Hetkel pole veel nii palju jultumust tekkinud, et teistele meestele öelda (peale L.-i), kirjakesi on ka narr jätta, loodan, et nad märkavad, kuidas ma alati peale keemiarünnakut oma kohalt sööstan, tehes näo, et mul on kööki asja ja wc ukse vaikselt kinni panen. Eks aja möödudes hakkan kõvema matsuga panema, ikka kergem kui otse öelda...Ja muidugi #NotAllMen ja #MaybeSomeWomenTooButHaven´tNoticed

2. Mis mõttes elavad inimesed nii umbes 60-aastaseks ja muretsevad ikka veel, mida teised neist arvavad? Kuda nii saab, ah? Oleks siis veel mingid mõistlikud soovitused stiilis "ära naabri akent täis oksenda", aga tõsimeelsed arutlused teemal, kuidas teatud tooted ja firmamärgid mõjutavad sinu mainet ja kuidas teiste survel tuleks mingeid marke vahetada, et tõsiseltvõetavam olla. Seda irooniaga öelda, no võib, aga rääkida sellest kui "tähtsast õppetunnist elus", mida noorematele edasi anda? Või see ongi see paljukirutud väikekodanlikkus? Vaatame, mis asjad teistel on ja ostame omale täpselt samasugused, sest muidu vaatavad, et me oleme vaesed või vastupidi, tõusikud. Seda elutarkusena serveerida, fui! Hakkame kõik ühesugusteks normaalseteks, mina kui vanem inimene võin õpetada!

3. Kuidas saab elada kogu oma elu koos inimesega, kelle puhul iga pisiasi käima tõmbab? Kas kooselu on see, kus üksteisele pidevalt puid alla pannakse? (Käima tõmbama ja puid alla panema on popid väljendid, uurige netist järele kui ei tea, vihjeks neile, kellel on varem selliste asjadega probleeme olnud.) Kuidas nad jaksavad? Inimene pidi muidugi kõigega harjuma. Aga miks peab harjuma? Kas sellepärast, et muidu ollakse nagu need tänapäeva inimesed, kes iga erimeelsuse puhul kohe lahku minema hakkavad? No aga kusagil on ju ikka piir ka, kui iga asi teises hulluks ajab, äkki siis juba võiks lahku minna? Või neile meeldib nii? Päriselt? Ma küll tunnen, et igas asjas pole mõtet oma sõna pealejäämist nõuda, eriti inimese puhul, keda sa tegelikult uksest välja ajada ei tahaks. Milleks need mitmepäevased vaikimised, ärajäetud ühisüritused - kõik lihtsalt selle nimel, et näidata - mina olen kangem! Mul muidu on üks nipp ka, selleks puhuks kui tunned, et oleks nagu vaja puid alla panna - proovi sel hetkel hoopis teist kallistada (seda imalat juttu te siit küll ei oodanud, eks?). Kallistamise ajal ei anna väga vihane olla. Aga kui sa tõesti tunned, et ei suuda seda inimest mitte mingi hinna eest kallistada, sest ta pakkis sulle tehtud kingituse paberisse, kuhu sina olid plaaninud panna kingi oma sõbrannale (elust enesest), siis äkki kaaluks hoopis lahkuminekut?

4. "Vanaemale on hädasti iPhone-i vaja!" Kui vanaema vana telefon katki läheb ja ta nimetab uue kriteeriumideks "et aku peaks, tähed ja numbrid oleksid nähtavad, no ja vahel teen paar pilti ka", siis keskenduda sellele viimasele ja hakata jaurama võimsusest, mälumahust jms. Ma ei ole kade ja ma saan aru, et "ema heaks pole millestki kahju", aga selline ebamõistlikkus ajab hulluks. Inimesele, kes nutitelefoni nutiosa ei kasuta, pole nutitelefoni vaja. Ma tean päris mitut (vt punkt 2 - telefonimark määrab su edukuse), kes nüüd oma nutikatega igaveses hädas on, sest "ikoon kadus kuhugi ära" jms. Muidugi, on ka tehnikast huvitatud vanemaid inimesi, aga keskmisel tavakasutajal pole telefoni võimsusest sooja ega külma. Aga mina olen muidugi lihtsalt ihne, sest kallis asi lahendab iseenesest kõik mured.

5. Kas keegi on veel märganud, et (vist) seoses suurte kaubanduskeskuste tulekuga on ära kadunud sellised toredad asjad nagu kaunistatud vaateaknad? On suured klaasist pinnad, mis on kaetud värviliste plakatitega või kust paistavad riiulite tagaküljed, aga mannekeene ja kompositsioone njetu. Kas mannekeenid on ehk kalliks läinud? Või on lihtsalt mood niivõrd vahelduv, et ei jõua üht akent ära ehtida, kui see juba moest läinud? Mõttetu kuluartikkel? Niikuinii sõidavad kõik autoga mööda, seega tühi töö?

esmaspäev, november 20, 2017

Head enneaegsete päeva!?

Vabandan, kui kellelegi on häiriv või isegi solvav, aga kuna ma ise olen samuti enneaegsena sündinud lapse ema, siis julgen jah säärast musta huumorit teha.

Ärkasin täna öösel keset unenägu üles ja mõtlesin, et mida kuradit?! Päriselt nägin ka sellist und või? Vahtisin silmad punnis lage ja meenutasin.
Olin kukkurloom. Või noh, kukkurinimene vist siis. Igatahes hakkasin eeee...poegima? Vetsus muidugi. Kolm poega olid, sellised...mmm kivistunud valge fossiili sarnased olendid, kõvad ja mingi koti sees. Teadsin, et nad peavad veel arenema ja üritasin neid enda sisse tagasi toppida st teadsin, et nii see käibki - korra sünnivad välja ja siis peab nad kõhtu tagasi panema, et nad lõpuni areneks. See ei tahtnud hästi õnnestuda, üks loode kukkus potti vere ja muu sellise kraami sisse ning jäi kadunuks.
Eriti suur tragöödia see polnud, mõtlesin, et ah, vast ei saa keegi teada...Teine poeg kadus ka kuidagi unenäo jooksul ära, üks jäigi alles, teadsin, et see on tüdruk. Ema sai mu peale vihaseks, tegi tigedat nägu ega tulnud rääkima, sest "miks sul neid poegi nii palju vaja on? sul ju juba on kaks tükki?" Phäh, mina olin küll täitsa rõõmus. Mõtlesin, et lasen sellele L.-l nime panna, muidu oli ju nii, et mina panin nime eelmisele tütrele ja tema sai pojale nime panna. Unes olid mul millegipärast poeg ja tütar eelnevalt. Kõik see tundus nii lihtne ja loogiline unenäos. Siis ärkad ütles ja aina imestad, mis õudused sul kolbas küll peituvad...

Aga nädalavahetusel oli ju enneaegsete päev, pakun, et unenägu oligi sellega seotud.

Teine imelik hiljutine unenägu oli seotud laevareisiga (ma näen unes kahtlaselt tihti veega seotud asju), mille lõpus pidime sukelduma läbi Inglise kanali (unes teadsin, et see oli just nii). Siis tuli meelde, et ma ei saa ju sukelduda, ei kannata rõhku (no see on mul päriselt, ilge valu lööb pähe) ja kohe kui ma sellele mõtlesin, lõigi täpselt selle õige rõhu tõusmisest tingitud valu nii pähe kui ka ühte kätte, kus see sarnanes kanüüli tekitatud valuga (mul oli haiglas mingi jama kitsaste veresoontega ehk kui mulle kanüül pandi, hakkas see maru ruttu tunda andma - nagu puuoksa oleks läbi veresoonte surutud, võigas tunne).

Magada on maru põnev!

pühapäev, november 19, 2017

Raudsest Neitsist ja Raua raamatust (ei, mitte selle Raua, tema vanema venna hoopis)

Paradoksaalne on see, et mulle meeldib kõige rohkem kirjutada muusikast, aga neid postitusi ei viitsi keegi eriti lugeda. Isegi raamatud (!) huvitavad inimesi rohkem. Ilmselt seetõttu, et muusikamaitse on väga individuaalne asi. Enamik inimesi võtab muusikat kui tausta ega süvene sellesse rohkem ja need, kes süvenevad, omavad kindlat maitset, mis ei pruugi kirjutaja omaga ühilduda.

Aga ma tahaks ikkagi täiest kõrist karjuda, et AGA IRON MAIDEN TULEB EESTISSE!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Ja mitte kedagi väga ei huvita, sest GNR tuleb ju ka ja see oleks nagu olulisem. Nagu mis mõttes attendib või on sellest huvitatud kõige rohkem mu tuttavaid kogu FB ürituste ajaloos ja Iron Maidenist on peale minu huvitatud veel ainult mu eks?! Ma võiks kohe selle seltskonna peale teha jämeda üldistuse, et GNR on ilgem mainstream, sest suurem osa sellest üritusest huvitatuid rockmuusikat küll ei kuula, pigem selline "taas üks linnuke kirjas"- kontsert neile. Et ikkagi legend ju või nii. "Mis laulud neil üldse olid - November Rain, eks ja miskit vist veel, kui kuulen, tuleb meelde." Ok, see on räme üldistus ja niimoodi arvata oleks ülekohus, samas kõrvutasin Last.fm-is nende kahe bändi kuulajate statistikat - GNR kuulajaid läbi aegade 3,1 miljonit, kuulatud lugusid 111,4 miljonit/Iron Maiden kuulajaid 2 miljonit, kuulatud lugusid 159,4 miljonit. Ehk siis ühel on miljoni võrra rohkem kuulajaid, kuid Maidenil on siiski rohkem lojaalseid fänne, kes neid plaatide kaupa kuulavad, mitte ainult üksikuid popimaid lugusid. Võttes ette popimad lood, näeme veel suuremat lõhet - GNR-i "Sweet Child O'Mine"-i on kuulatud 1,3 miljonit korda, Iron Maideni popimat "Run To The Hills"-i vaid 686 000 korda. Samas arvud ühtlustuvad juba nii kümnendaks kohaks, kus mõlema bändi tabelite kümnendate kohtade vahe on vähem kui 100 000 kuulamist.

Ausalt öeldes tean ka mina GNR-ilt vaid üksikuid hitte, aga kuna need pole mulle erilist muljet avaldanud, siis nende plaate tervikuna ma kuulanud pole. Ok, "November Rain" ja "Knocking On Heaven's Door" on küll suurepärased lood, aga pelgalt need mind kontserdile ei meelita. Iron Maidenil GNR-iga võrreldavaid keskmisele kuulajale tuttavaid hitte pole (ma ei teagi, mida neist võidakse teada - et laulsid 666-st midagi?).

GNR-i olen mina Last.fm-i andmetel viimase 11 aasta jooksul kuulanud 84 (31 erinevat) loo jagu, Iron Maidenit seevastu 3340 korda (366 erinevat lugu või versiooni). Nimelt soetasin ma aastal 2006 endale kingakarbitäie Maideni diskograafiat - kõik albumid kuni "A Matter of Life and Death"-ini, lisaks kontsertalbumid, mõned singlid, kogumikud ja isegi üks arvutimäng (mis oli küll juba toona liiga vanaaegne, et korralikult töötada). Maksis see lõbu 2500 krooni, aga see tundus oluline investeering olema...Et noh, raudselt panen tulevikus elutuppa üles. Seisavad koos kõigi mu muude plaatidega siiani vanematekodus, kuhu nad peale kolimist (5 aastat tagasi) ajutiselt hoiule said...

Lisaks sellele ei ole Iron Maiden mingisugune ammukustunud täht, mida kõik vaid nostalgiast kuulavad. Selle tõestuseks panen siia nende viimase stuudioalbumi (aastast 2015) lõpuloo, mis on 18 minutit pikk, aga väärt iga sekundit, lisaks ka hariv, ma võtsin toona ikka Wikipedia ette ja lugesin, mis seal päriselt juhtus.


Igatahes minu jaoks on "käia ära Iron Maideni kontserdil" üks olulisi elu verstaposte, mida ma arvasin üsna ebareaalse unistuse olevat. Käisid nad ju viimati siin 18 aastat tagasi, aga siis ma kuulasin vist pigem Scootrit ja rohkem nad siiakanti sattunud ei ole. Aga näe, kuidas Universum töötab, eks, ikka täidab need soovid, mida salamisi loodad (ok, va see, et Lemmy suri ära ja Motörheadi ma ei näinudki ning Rob Zombie jättis oma kontserdi ära peale seda, kui mul juba piletki taskus oli...).

Täiesti teisest ooperist siia lõppu üks naljakas juhuslikkus - suvel meie suvitusasula poekeses, põrkas Mikro kokku Rein Rauaga. Eks seal neid tuntud nägusid ikka käib, aga see juhtum jäi muuhulgas meelde. Lugesin nüüd Rein Raua uut ja väga ägedat raamatut "Kell ja haamer", mille tegevuspaik on inspiratsiooni saanud just selle suvitusasula lähiümbrusest ning mille põhiteemaks ongi juhuslikkus ja inimesi omavahel siduvad nähtamatud niidid - on üks mäng, mille abil saab reaalsust väänata. Soovitan lugeda, põnev ja samas ka mõnusalt kirjutatud, ei loe lihtsalt seepärast, et tahaks teada, mis lõpus saab  - vahepeal on ka tore. Igatahes kohe üsna alguses leian tegelaste hulgast (tõele au andes on neid ka omajagu)  L.-i ja oma laste perekonnanimega tüübi. See polegi eriline üllatus, minu jaoks on see juba vähemalt neljas raamat, kus sellenimeline tegelane leidub. Seejärel, mõne lehekülje pärast, leian ka Mini eesnime. Näe, milline kokkusattumus - äkki need tegelased lõpus abielluvad omavahel, tulebki päris Mini nimekaim välja (ei tulnud)? Pool raamatut läbi, kui järsku ilmub keset lehte ka minu perekonnanimi...Seda nagu poleks siiski oodanud enam!? Loomulikult on minu nimega tüüp jäle...
Selline huvitav juhus siis. Ilmselt uuris autor enne kirjutamist ka kohalikku ajalugu, ma tean, et minu perekonnanimi ongi sealtkandist ajalooliselt pärit, vabalt võib olla, et ka L.-i oma. Või kuidas need kirjanikud oma tegelastele nimed leiavad? Lihtsalt selle kohtumise valguses tundus kuidagi märgiline.

kolmapäev, november 15, 2017

Blogija müüb end tükkhaaval

Teate küll seda tunnet eks, kui olete omast arust millegi märkimisväärsega maha saanud, aga ainus asi, mida teised ära märgivad, on stiilis "ilusad tissid/kole kleit/kapsaleht oli hamba vahel"?

No ma siin blogin ju ja ootan seda rahalaeva, mis iga vähegi tõsiseltvõetava blogija unistuseks võiks olla, kuid ei näe seda kusagilt tulemas. Aga täna oli juba peaaegu lootust, nimelt jättis keegi mu blogisse kommentaari, et pakub mulle koostöö korral üpris märkimisväärset summat. Ega ma ju mingeid dresse ei tahaks, mille müügiga pärast igavesti jahmerdamist oleks, aga ütleme nii, et see summa pani juba mõtlema. Muidugi olen ma seda väärt!

Kahjuks hakkasin pakkumisega veidi lähemalt tutvuma ja vihastasin end roheliseks - mitte keegi ei hinda mu andeid kirjutamiskunsti vallas, ihatakse sootuks pealiskaudsemaid, või noh, vale sõna, pigem sügavamal peituvaid väärtusi - neeru nimelt. Organidoonorlus on muidugi kohalikes blogides üsna alakajastatud teema, pigem levivad hirmujutud sellest, kuidas inimesi doonorluse eesmärgil röövitakse ja tükkideks lõigatakse, seega blogimismaterjali vist isegi oleks. Otsereportaaž kirurgilaualt on ikka kraad kangem kui sünnitustoa ülekanne, samas ei tundu nagu väga minu tassike teed ja ei julge ka garanteerida, et ma sellele ühele nõutud kriteeriumile vastan. Pealegi on doonoreid vaja lausa hulgi, niisiis kopeerin lahke pakkumise ka siia, äkki mõni teine on huvitatud. Dr. Robson kõlab ju kui täitsa usaldusväärne nimi?! Jah, on tõesti mõned kirjavead, aga arstidel pidigi ju kehv käekiri olema ja kindlasti on tegemist hädaolukorraga, mis rabistama sundis.

Tere, kui teate, et olete valmis täna neerutoonoriks saama (450 000-dollariline makse koos kõikide reisikuludega), müüge oma neeru oma haiglasse kiiremas korras, kuna me vajame kiiresti ainult 13-ne neerudoonorit.
ainult terved, 100% sobivad ainult AINULT.
Kirjutage oma taotlus aadressil: carolbobrekhastanesi@gmail.com, siis võta ühendust viivitamatult
märkus: peate olema valmis operatsioonile minema ja ainult tervetele inimestele

Dr Robson.


P.S. Muidu on lihtsalt üllatavalt töine olnud ja see ei soodusta just vaba mõttetegevust. 
P.P.S. Aga mis tegelikult selliste kirjakeste mõte on? Keegi ju ometi ei reageeri neile tõsimeelselt?

neljapäev, november 09, 2017

Mis seal ikka juhtuda saab?!

Ma saan aru, et kõigil on igasugu ahistamisjuttudest juba kõrini saanud*, aga mind tabas alles täna teemaga seoses üks valgustuslik hetk. Nimelt lugesin Brigitta Davidjantsi arvamuslugu, kus ta kirjutab. et mehel on privileeg mitte mõista naiste hirmu ahistajate eest, kuna mees suudab oma ahistajale vastu hakata. Sest ta lihtsalt on füüsiliselt nii tugev. Naine sageli ei suuda. Ja see teebki ahistamise õudseks. Ma mõtlesin, et ohhoo - ma pole mitte kunagi niimoodi mõelnud.

No jättes välja selle, et ka suur osa mehi ilmselt pelgab endast tugevamate agressiooni (ja sinust tugevam on alati kusagil keegi) ja leidub mitmeidki naisi, kes on füüsiliselt paremas vormis (või oskavad näiteks võitluskunste) kui keskmine mees, siis mina olen küll täielik lõvi lambanahas. Ma olen väike, lihasteta, ebasportlik, kohmakas, aeglane ega kaalu piisavalt, et kedagi kasvõi massiga lüüa. Aga ma pole mitte kunagi mõelnud, et mis siis saab, kui seisuks läheb. Hakkan vastu - loomulikult! Ja võidan! Mis ta mulle ikka teha saab?! (Tunnistan, et teismelisena pidasin ka vägistamist selle tõttu võimatuks - no aga sa lihtsalt hoiad oma jalgu koos!)

Ma ei tea, kust ma sellised ebareaalsed mõtted endale pähe olen saanud. Kahtlustan Vampiiritapja Buffyt, sest ma olen teismelisena reaalsetes olukordades mõelnud stiilis: "Mida nüüd Buffy teeks?!" ja sellest on muuseas ka kasu olnud. Mitte siis ses mõttes, et ma oleks järsku viie mehe jõu omandanud, aga enamasti piisas ka sellest enesesisendusest, et nüüd olen Buffy ja näitan teile, sellest sigines suurem enesekindlus, mis vastaspoole nõutuks tegi. 

Loomulikult ei oleks sellest mingit kasu tõelise rünnaku puhul, aga samas enesekindlus hoiab sageli ründajad eos eemale. Ilmselt on mul lihtsalt vedanud, et ühtki tõsisemat ja enda kaitsevõime üle mõtlema panevat episoodi pole ette tulnud. Ok, üks on, aga sealt pääsesin ma peamiselt tänu kavalusele heale õnnele - ründajal jäi üks koht kaitseta ja mul õnnestus seda ära kasutada. Eks võib ka seal ennast kiita, et näe, ma ei kaotanud pead, suutsin reageerida jms, aga ilmselt see mõnel teisel juhtumil midagi aidanud ju poleks. 

Ehk siis enesekindluse taga on sageli lihtne naiivsus ja vähene elukogemus. Kuidas enesekindlust õpetada neile, kes teavad, et on põhjust karta, ma ei tea. Buffyt võib muidugi alati vaadata...

Ok, kui esoteerikasse** minna, siis ema põhjendas mu hulljulgust (ma võisin karta ämblikke, aga eluohtlikke situatsioone ma sageli läbi näinud) sellega, et sündides oli mu aju päris pikalt hapnikuta (elustati suisa 4 minutit) - sellega olevat ka Matti Nykäneni tempe põhjendatud...

*ok, eranditega, näiteks L. hakkas mulle paar päeva tagasi seletama, kuidas Rootsis olevat lühikese aja jooksul mitu kuulsat inimest maha löödud ja nüüd on seal miski #MeToo kampaania seoses sellega lahti läinud. Ma ei viitsinud teda valgustama hakata (ega ka ise uurida, millel tema jutt põhines). Näete ise, millises maailmas Facebooki võõrad ja muu mu suhtlusringkond elab...

**Tegelikult ma isegi ei tea, ehk see on kuidagi teaduslikult ka tõestatud.

kolmapäev, november 08, 2017

Vanasti oli parem

Sattusin just järjest lugema Notsu kommentaari (7. nov 22:28) blogikultuuri muutumise kohta ning sinna otsa Tasakaalukunstniku postitust eetikakoodeksite vajalikkuse kohta ning mulle tundus, et ka mina hakkan siin mingit mustrit nägema ja pole vist vaja lisadagi, et see mulle ei meeldi.

Ehk siis kindlasti kuulun ma sinna sauruste-aega, kus blogi oli kellegi isiklik ruum ja mingit äri ega kompromisse sellega ei tehtud. Loomulikult, minu pärast eksisteerigu kasumlikud, poliitkorrektsed ja peavoolu blogid, aga häda on selles, et ühed eeldavad ka teistelt endasarnasust. Mis mõttes  - eetikakoodeks? Pange põlema ennast, eks?! Kui mina mõtlen blogi eetikakoodeksile siis kõlab see umbes sama jaburalt kui mõttepolitsei. Ettevõtlusega jahmerdavale pop-blogijale aga ilmselt mitte. Tema jälle ei mõista sageli seda, et mõnel blogijal võiks üldse eksisteeridagi muu eesmärk kui hõlbu majandusliku tulu teenimine enesearengu sildi all (meedias ju vähemalt ainult selliseid inimesi blogijatena nähaksegi).

Ebameeldivaks kisub asi üldiselt siis, kui "teistsuguse orientatsiooniga" blogija või ka blogilugeja satub võõrale territooriumile. Popile blogijale on ehk tõesti kasulik, kui ta "õigele teele tagasi juhatatakse", sest kui sa ei ole selline nagu klient soovib, siis klient läheb ära. Aga puhtalt loomingulisele, enda jaoks kirjutajale, mõjuvad säärased kommenteerijad pigem ängistavalt.

- No mida sa tuled minu hoovile ärplema, ma otsin kaasamõtlejaid ja mõttekaaslasi, sest ma tean, et enamusega lähen ma niikuinii vastuollu! Mul ei ole vaja siin, oma nurgas, täpselt samasugust vastukaja, mida ma päriselus nagunii saan.
- A mida sa siis üldse avalikult kirjutad? Pead leppima, et tagasisidet on igasugust!

No vot siin põrkuvadki need vana ja uus. Vanasti polnud sellest nagu lugu, kui kellegi mõtetega ei haakunud või vastuollu läksid, vaatasid lihtsalt mujale, nüüd on normaalne vaielda seal, kuhu kutsutudki pole. Mäletan, et oma kuus-seitse kui mitte rohkem aastat tagasi kostis nüüdseks ammusuletud blogidest nurinat, et siiramad inimesed panevad enda blogid kinni, sest tagasiside muutub kurnavaks. Järele jäävad vaid paksunahalisemad (seeläbi vähemsiirad või siis lihtsalt liiga läbitambitud isendid) või need, keda avalikkus veel avastanud pole.
Meenub, et lugesin hiljuti raamatut sellest, kuidas tsivilisatsioon haruldasemaid hõime hävitab, samal ajal neile kultuuri tuues - mis nad siis elavad nõnda ebainimlikult. Millegipärast tundus seonduv teema olevat.

Äkki polegi asi niivõrd erinevas kultuuris kui lihtsalt massis (ok, ka kultuur on erinevates hulkades ilmselgelt erinev)? Kui varem oli blogimine raudselt vähestele mõeldud, teatud üsna homogeense grupi meelelahutus, siis nüüd on see läinud massidesse ja teadagi, mass pole kunagi lahe. Või mis veel huvitavam tähelepanek - kui varem tegelesid blogimisega peamiselt mehed, siis nüüd on kaalukauss kõvasti naiste poole kreenis. Kui taaskord paralleele tuua, siis millal hakkas õpetajaamet alla käima ja madalamat sissetulekut tähendama*? Siia ongi see koer maetud, miks blogimaailm varem palju parem oli?! Jälle need naised oma paganama pehmete väärtuste, tarbetu emotsionaalsuse ja tilu-liluga?! /See oli nüüd nali, eks/

Aga mulle igatahes sobib palju paremini kamp ekstsentrilisi keskmisest hälbivaid imelikke, kui lademetes tasakaalukaid, laitmatult korrektseid teadlikke tarbijaid.

* Mida rohkem naisi on vallutanud (loe: tühje kohti täitnud) mingi valdkonna, seda madalamaks jääb seal palk ja seda vähem tõenäolisemaks muutub meeste tagasitulek. (Gordon & Lahelma 1991, viidanud T.Kuurme siin)