neljapäev, aprill 19, 2018

Kuidas oma elu keeruliseks elada - minu stiilis

Mis on teie meelest selline igapäevane tegevus, milleta ei saa, aga mis on ometi tüütu ja aeganõudev ning takistab teid tegelemast sellega, mida tegelikult tahaks? Millele te suure osa oma elust raisanud olete? Ma avastasin enda "piduri" ja see oli tegelikult päris üllatav. Vahemärkusena mainis kunagi üks mu teismeea sõbrannadest, kuidas tema meelest oleks ideaalne, kui söömise saaks asendada mingil kujul vajalike toitainete manustamisega. Ma loodan, et see oli tal mingi läbimõtlemata avaldus, sest no söömine ju, see on ikka pigem nauding kui toitainete manustamine. Äkki tal tehti kodus halba toitu lihtsalt? Sunniti teda ennast seda tegema? Ta polnud head toitu saanud - ega toona ju peeneid restorane meil väga ei olnud?

Mina ei tahtnud aga sugugi söömisest või isegi toidutegemisest rääkida, hoopis proosalisem asi tuli meelde, nimelt juuste pesemine. Ma pesen pead üle päeva. Ma ei kujuta ette, et ma peaks seda igapäevaselt tegema, sest praegu on nii, et esmaspäeva õhtu on vaba, teisipäeval aga kuhugi minna ei saa, sest juuksed on mustad ja vajavad pesu, seejärel mitu tundi kuivamist (suvel seda probleemi õnneks pole, saab ka märja peaga õue minna). Kolmapäev on jälle lust ja lillepidu, neljapäev aga kinni. Reede jee! Laupäeval, kui on ennelõunale mingi käik planeeritud, tuleb ärgata võimalikult vara, et juuksed ära kuivaksid, eriti nõme on seda teha siis, kui reede õhtul kauem kuskil väljas oldud. Kui kuhugi minekut pole, saab laupäeval rahulikult magada, aga üldiselt tähendab see seda, et väljaminek on ikka takistatud, sest juuksed on ju mustad. Õhtul pesemine on ka üsna mõttetu raiskamine, sest pühapäev on niikuinii saunapäev, mis tähendab, et õhtupoolik on sellele reserveeritud ja välja ei saa. Ja te imestate, kust ma selle aja võtan, et raamatuid lugeda - ma kuivatan juukseid!

Juuksed on mul pikad ja paksud, kuivavad õudse aja. Lõigaku ma maha? Mulle ei sobi lühikesed juuksed, olen proovinud, lisaks on nad mul nii paksud, et lühikese lõikuse puhul peaks ma iga kord mingi soengu tegema või mõnd möginat pähe uhama, sest vastasel juhul näen ma välja nagu elektrit saanud heinasaad. Pealegi jätaks mu mees mu siis maha. Ei naera, sõbranna jäeti vikerkaarevärviliste afrode pärast maha, päriselt. Mitte et mu mees nii pealiskaudne oleks (ma loodan, eks), aga ma tean, et talle oleksid lühikesed juuksed murekoht.

Imelik on kuulata, kui inimesed räägivad, kuidas mul on vedanud, et sellised toredad pikad ja paksud karvad peas kasvavad, mõelda vaid, saan nendega igasugu soenguid teha ja puha. Oskaks ma siis! Ma ei oska nende karvadega midagi ette võtta! Ja alati kui juuksuris tuleb juttu mingist toredast lõikusest või soengust, mida mulle teha annaks, siis ma küsin, et aga pärast kodus, kuidas ma siis seda asja hooldan, saan vastuseks, et oi, ega ilma hoolduseta ei saa jah, aga näe, meil on siin tooted - see ja see - pane pähe, näed välja nagu salongist tulnud. Krt, ei näe! Ma olen ostnud neid potsikuid, ma ei oska, ma olen absoluutne 0 igasuguses käelises tegevuses, noh. Kõige hooldusvabamad on siiski lihtsalt pikad juuksed, mis oma raskuses allapoole hoiavad, mitte ei tiri sajasse suunda nagu lühikesed (mul). Ok, päris kiilas oleks ka variant, aga ma tõesti tegin seda testi joonlauaga, kus pidi vist lõua ja kõrvanibu vahelise pikkuse ära mõõtma ning isegi see ütles, et ei, sulle lühikesed juuksed ei lähe.

Minu tegelik probleem ei ole ju aga juuste pesemine, see võtab mõned minutid, vaid hoopis nende tundide pikkune kuivamine. Ja teate mis, mul tuli eile pähe, et teised inimesed vist teevad seda asja kuidagi teisiti. Neil on vist föönid ja nad kasutavad neid! Heureka! Föönid on kahjulikud, kuivatavad juukseid ja muu selline, aga aega aitaksid nad kokku hoida. Äkki peaks proovima seda asja? Ainus asi, et ka föönid on kergelt käsitööhõngulised - nimelt kui mina föönitan, siis on tulemuseks taaskord heinasaad. Kui föönitab juuksur, on juuksed pärast sirged ja siledad ning selle asja nimi on "föönisoeng", isegi raha küsitakse sellise eest. Ma tean, et peaks vist ülevalt alla suunama õhujoa ja rullharjaga tirima, aga mu meelest on märgade juuste kammimine nende surm. Miks peab see elu nii raske olema??!!

Ma olen aru saanud, et suure osa naiste jaoks on juuksed võimalus. Mõned inimesed mässavad oma karvadega rõõmsalt tunde ja naudivad seda. Minu jaoks on juuksed üks tüütu kohustus. Mul on muuseas üks tobe harjumus ka, nimelt krutin ma sõrmede vahel parema peapoole juukseotsi. Sealsed karvad on mul mitu sentimeetrit lühemad. Juuksur alati imestab, et mida ja miks ma ometi teen. Ma ei oska teisiti mõelda ega keskenduda. Nüüd hakkasin mõtlema, et äkki on see hoopis alateadlik kättemaks?

kolmapäev, aprill 11, 2018

Kohustuslik vaba aeg lastega

Mõni aeg tagasi räägiti mitmes blogis sellest, kuidas mõnel on kogu aeg kiire ja nüüd lugesin ma aja teemal üht väga huvitavat raamatut Stefan Kleinilt, kelle raamatud üldiselt kipuvadki põnevad olema. Igatahes soovitan lugeda "Aeg. Aine, millest koosneb elu", üldiselt see küll vaid kinnitab neid arusaamu, mis mul ennegi olid (näiteks seda, et ajapuudus on legaalne põhjendus tegelikule motivatsioonipuudusele) ja on osaliselt vananenud (aga selle tõttu ka rohkem ettenägelikuna tunduv, no näiteks räägitakse raamatus palju sõltuvusest e-maile jälgida, mis nüüdseks on ju asendunud veelgi üldisema sõltuvusega nutiseadmest FB voogu vaadata). Relatiivsusteooriat pole ka veel keegi mulle nii lihtsalt ära seletada suutnud (ma loodan, et see ei peleta nüüd mõnda hoopis raamatust eemale...).

Kirjutama ajendas mind aga hoopiski üks uuring ja selle tulemused, mis raamatus ära toodud on. Nimelt intervjueeris Prantsuse sotsioloog Nicola Le Feuvre 150 ema, et uurida välja, mis on nende meelest "vaba aeg". Ta avastas, et see mõiste sõltub tugevalt vastajate haridusastmest. Madalama haridustasemega naistele, sõltumata sellest, kas nad töötasid või mitte, tähendas vaba aeg aega koos oma lastega - nendega mängimist, kohvikusse minekut vms. Töölkäimine tundus neile tüütu kohustusena, mis hoidis neid eemal ajast koos lastega.

Kõrgema haridustasemega naised ütlesid, et ka neile meeldib lastega koos olla, kuid nägid seda kohustuse, mitte vaba ajana. Vaba aeg oli nende jaoks üksi või partneriga veedetud aeg. Samuti nägid need naised töös vaheldust, mitte kohustust.

Põhjendusi sellisele erinevale suhtumisele välja toodud ei oldud, sest taheti lihtsalt näidata, kuidas ühte ja sama tegevust "laste eest hoolitsemine" võib näha nii kohustuse kui vaba ajana, samuti ka tegevust "kutsetöö". Esmalt oli selline vahe just seoses haridustasemega mulle üllatav, siis hakkasin seletusi välja mõtlema.

1. Madalama haridustasemega naised on sunnitud tegema vähem rahuldustpakkuvamat tööd. Ja vastupidi.
2. Naised, kelle eluunistuseks on olla ema, ei pinguta nii väga hariduse ega parema töökoha nimel. Seevastu karjääriunistus tavaliselt pereelu ei välista (sellist mõtlemist lausa taunitakse - karjäär võib olla, aga ema pead olema!).
3. Madalam haridustase on seotud konservatiivsusega ja seeläbi jäigemate soorollidega. Pered, kus hinnatakse haridust, ei kipu naisi ainult emadena nägema. Kui naine võrdub alati ema, siis saabki tema vaba aeg olla ainult koos oma lastega, muul juhul on naise vaba aeg tema enda aeg.
4. Kõrgema haridustasemega naistel on laiem silmaring, nad unistavad suuremalt ja teavad soovida ka muid meelelahutusi lisaks lastega tegelemisele. Madalama haridusega naine ei pruugi osata unistadagi teatriõhtust, väitlusseltsist, reisimisest jne.
5. Madalama haridustasemega naisel pole finantse, et suurelt unistada (parem kui ta seda ei tee ja lepib oma hingerahu huvides jäätisega liivakastiäärel). Kõrgema haridustasemega naisel on kõrgemad nõudmised vabale ajale, sest ta saab seda endale lubada.

Tegelikult raamatus hiljem ka räägiti sellest, kuidas paremad võimalused teevad inimese pahatihti rahulolematuks. See oli seal küll rikaste kontekstis ja stiilis, et "seisus kohustab" - sa pead kulutama oma aega igasugu luksusega ja positsiooniga seonduvatele tegevustele (a la teenijad, heategevusõhtud, erinevad kohtumised). Muidugi sa ei pea, aga väga suur osa inimesi läheb sellise seisuse survega kaasa, eks sellest ka need mõttekäigud, et mida vähem asju, seda muretum elu.

Omalt poolt lisaks, et "kvaliteetaeg koos lastega" sõltub kõvasti ka lastest ja nende vanusest. Lastega koos veedetud aeg ei ole alati kohustus, kuid ometi leidub vaba aja veetmise võimalusi, mida on rahuldustpakkuvam veeta lasteta, üsna loogiline mu meelest. Lastega veedetud aeg parima meelelahutusena tundub siiski nišitoode ka naiste puhul (konservatiivide kurvastuseks) ja samas oleks karm selles alati ja ainult kohustust näha.


teisipäev, aprill 03, 2018

Saaks lihtsalt jonni ajada

Eile siis saime viimase hoiatuse Telialt, kaua võib kannatada, mismõttes te uutmisega kaasa ei tule? L. oli neilt varemgi kõnesid saanud, et vahetage ometi oma iganenud pakett uue Telia TV vastu ära, aga ta vastas alati nipsakalt, et ei taha, meile meeldib just see vana. Esimene variant sellest uuest Telia TV-st oli näiteks selline, et puldil puudusid muud klahvid peale ühe suure nupu, millega siis menüüdes ringi surfata, selline asi nagu numbri järgi kanali valimine puudus üldse. Sellest veast said nad õnneks ise ka peagi aru, aga põhiline on see, et meil pole seda uut "kellade ja viledega" varianti lihtsalt vaja. See surutakse peale põhjendusega, et kaasajastame, kuigi iseenesest midagi katki ei ole. Lisaks tuleb kõik seadmed välja vahetada ning see on tülikas ja raha küsitakse otse loomulikult ka.

Põnev oli aga kirjas see, et Telia väitel on 99% klientidest juba uue Telia TV poolt "otsustanud". Huvitav, kas tõesti õnnestus meil selle viimase 1% kangekaelsete hulka kuuluda? 1. maist pannakse nüüd pood kinni ja kui ikka ei taha, eks siis lõpetage leping ära - lausa ilma leppetrahvideta! L. irvitas selle peale, et mismõttes - leppetrahvideta? Tahate öelda, et tv lepingu ülesütlemisel tuleks muidu mingit leppetrahvi maksta või? Tegelikult sellist asja ei ole, aga nüüd justkui tehakse omaarust teene ja pakutakse leppetrahvivaba lepingu lõpetamist.

Mis ma siis nüüd head saan selle kaasajastamise tulemusena? Midagi ei saa. "Salvestamisvõimalus ja Lastejaam tuleb eraldi tellida". L. küll väitis, et salvestamisvõimaluse tellimine on tasuta, aga mulle tundub see kahtlane, sest miks ta siis juba vaikimisi sees pole, kui ta niikuinii tasuta oleks? Ega ma ei salvestaks ka, ETV ja ETV2 kodukalt saab niikuinii filme järelvaadata ju. Kas oli nii, et muude kanalite saateid saab salvestamise puhul reklaamivabalt vaadata? Ma reklaamide pärast muid kanaleid vaadata ei suuda. Kuigi ega ma vist ei vaataks niikuinii. Võõrdunud olen. Teadlikult võõrutasin, sest kui ma vaataks telekat, teeksid seda sama ka lapsed ja esiteks ei saa laste kõrvalt telekavaatamisele keskenduda ning teiseks ei taha ma, et mu lapsed mingit mitteeakohast jama vahiksid ja pärast a la Padjaklubi fännid oleksid. Lapsed vaatavad telekast lastesaateid, L. vaatab hilisõhtuti välismaiseid kanaleid, ma ise vaatan mõnikord, kui kõik teised magavad või kodus ei ole, muusikavideoid. Ükspäev oli meil üks teismeline külas, tulime koju, tema istus kinnise teleka ees, ninapidi telefonis - ma eeldan, et noorema põlvkonnaga nii lähebki ja telekas jääb pensionäride meelelahutuseks.

Ma olen täna üldse kuidagi vastalises tujus. Hommikul oleks mind äärepealt alla aetud, pistsin siis kisama, et "liikluseeskirju ei tunne vä?!", teine pool siis selgitas oma vaatanurka, mõtlesin natuke ja tekkis tunne, et hoopis temal vist oli õigus...Kes neid eeskirju ikka kõiki mäletab ja üleüldse - mitte ühelgi teisel autojuhil sellega probleeme olnud ei ole, mis sest, et võib-olla neil oleks ka olnud õigus üle mu varvaste sõita. Varsti olen nagu mu vanavanaema: "Ega ta alla mind ajada ikka ei või!" Konflikt lõi vere käima vähemalt. (Mitte et ma teadlikult liikluseeskirju rikuks ja risti-rästi autode vahel jookseks, ma olin lihtsalt päris kindel, et selles situatsioonis oli minul õigus, aga vist ei olnudki).

pühapäev, aprill 01, 2018

Seltsimees laps

Käisin siis ka eile kinos, vahetult kirjutada ei saanud, sest pea valutas sellest nutmisest. Mu kõrval istus üks suur vana mees, kes ka kahtlaselt kõõksatas vahepeal ja selle koha peal, kus väike Leelo sinimustvalge medali endale kaela jätab, kui Varik majja astub, ohkas ta lausa kuuldavalt. Teisel pool istus üks kohalik macho, kes ka kahtlaselt tihti ninaga tõmbas, aga ma viisakusest ei vaadanud, kas tal oli lihtsalt nohu või tõesti on ka tema sisimas tundeinimene. Ehk siis jah, käisin üksinda kinos ja vahelduseks oli päris hea teada, et ma polegi ainus piripill.

Aga filmist siis. Ma ilmselt muidu ei kirjutaks, aga Indigoaalane tahtis teada. Huvitav, et meil on sama lähtepunkt - raamatud loetud, aga aastaid tagasi, ent minu jaoks varjutas see fakt filmi päris kõvasti. Raamat oli lihtsalt nii palju parem. Ma saan aru, et filmis ei saagi edasi anda kogu seda nüansirohkust, väikesi sündmusi, kuid ma küsiks ka pigem nii nagu filmi lavastajalt juba on küsitud: "Kuidas sul õnnestus nii naljakast raamatust nii tõsine film teha?". Mitte et raamat ei oleks ju ka tegelikult naer läbi pisarate olnud, aga sealses tekstis oli seda soojust minu jaoks rohkem. Iseasi nüüd muidugi palju seda enda mälu usaldada saab, äkki lihtsalt "siis oli rohi rohelisem" efekt.

Mis veel? Helena Maria Reisner mängib ikka ülihästi, aga Tambet Tuisk Leelo isa rollis oli minu jaoks veidi kentsakas. Eks ikka sellepärast, et raamatut lugedes kujutasin ma isa hoopis teistsugusena ette. Tuisk seostub mulle siiski hoopis enam negatiivsete tegelaskujudega. Kusjuures ise ta ütleb Sirbi intervjuus, et "Tahakski soovitada, et vaadake kõigepealt ära „Mina olin siin“ ja siis tulge vaatama „Seltsimees last“." Just see "Rass-Rass - pederast!" ei tahagi mul meelest minna. Puhtalt minu probleem muidugi.

Lähtun nüüd teemadest, mida Indigoaalane puudutas. Pioneerid - minu jaoks seostub pioneerinostalgiaga kõik suur ja võimas, "Seltsimees lapse" maakooli pioneerisalgakeses minu jaoks midagi sellist paeluvat ei olnud. Samas ega nõuka-aeg ei olnud ju mingi pikk ühtne periood, viiekümnendad on mulle ju tegelikult võõrad, sellest ajast ei tea ma midagi, raamatute põhjal oli tollane aeg kõvasti karmim kui hilisem "sula" periood, millega minu vanemate pioneerilood alguse said.
Kuna mul käis laps seda filmi klassiga vaatamas, siis oskan nimetada ka kohad, mis talle selgusetuks jäid ja minupoolset selgitust vajasid - Einole pakkide saatmise teema ja see, kuidas Leelo ema lõpuks ikkagi koju sai (Stalini surm nimetatakse filmis ära, aga temale ei öelnud see "kood" midagi).

Venelased - vot see on natuke keeruline. Mulle tundus filmi algul, et mu ees istuvad kaks vanemaealist naist räägivad omavahel vene keeles. Peale filmi kuulsin, et ikka eesti keeles, tundsin millegipärast kergendust. Mu ema ja vanaema pidasid kõiki venelasi ja slaavilikku halvaks ja seda avalikult. Vanaema mees, emaisa sai Siberist tagasi samuti koos Stalini surmaga ja ega sellega tagakiusamine ju ei lõppenud. Kui mõni venelane millegi positiivsega hakkama sai, siis nenditi, et jah, mõni võib ju olla, aga see on vaid erand. Samas mu vanavanaema, tsaariaja laps, rääkis venelastest hästi, sest ta venna pruut olnud venelanna, imeilus lahke blond naine. Nagu ikka põhinevad kõik meie järeldused suurtel üldistustel isiklike kogemuste pinnalt...Mina kartsin seepärast lapsena venelasi väga, igasugu hirmujuttudele vanemalt põlvkonnalt lisandusid taasiseseisvumisele eelnenud pinge ja oht, et linna saadetakse vene tangid. "Vene sõdurile ei tohi kunagi silma vaadata, siis ta laseb su maha!" rääkisid suuremad tüdrukud teadjalt. Hiljem, venelastega päriselt kokku puutudes sain aru, et inimesed nagu teisedki, nende maailmapilt on neile samuti rinnapiimaga sisse kasvatatud, eks nad sageli veidi teise "mentaliteediga" on, aga mis parata. Eesti venelase nahas olla ei tahaks, raske oleks. Seepärast mind vast natuke ehmatabki see "tiblatamine" - liigse empaatia probleem.

Filmi kontekstis võib ju veel küsida, et kas vene rahvus tegi kellegi "tiblaks"? Kuritegeliku režiimiga jooksis kaasa ju ka osa eestlasi - Paul Varik ei olnud venelane.  Kommunistlik režiim (ka Hiinas, Kambodžas) hävitas kõige rohkem oma rahvast, natsid seevastu aga teisi. Miks ei arvata, et sakslased kui rahvus on üdini halb? Saksamaa tunnistas tehtud vigu, venelased pole seda kunagi teinud. Veel olen kuulnud, et pahad polnud mitte päris-venelased, vaid need igasugu "kitseni***jad", kes steppidest siia saadeti ning kes kultuuri näinud polnud. Võta siis kinni.
Ehk siis ma ei usu, et mingi rahvus on halb. Asi on Venemaas, mitte venelastes. Kas nii saab olla?
Tulles aga praeguse aja konteksti, ma ei poolda kindlasti kõigile kodakondsuse andmist, vene keelt teiseks riigikeeleks vms. Ma usun, et ilma Vene propagandamasinata oleks ehk veidi lihtsamalt läinud, aga praegu on meil tegelikult suur seltskond identiteedita rahvast. Venemaal ei oota neid tegelikult keegi, sealset olukorda teades ei soovigi nad sinna, kuid nad ei tunne ka mingit seost Eesti Vabariigiga, sest neile on kogu aeg pähe taotud, et see on mingi ajutine moodustis, kus nende kui suurrahva õigusi ahistatakse. Ma ei oska muud teha, kui kaasa tunda. Jah, need impeeriumimeelsed sõjaväepensionärid surevad maha, aga mida võtta ette idast tuleva propagandaga? Ma ei tea, mis tundega vaataks filmi eesti-vene laps, kas ta tunneks kaasa eestlastele või hoopis trotsi oma rahvuse pahadena kujutamise pärast? Kas mu meelest oleks pidanud olema "poliitiliselt korrektne"? Ei, elu ongi keeruline, kui asja mõistusega võtta, peaks sellest solvumisest üle saama.

laupäev, märts 31, 2018

Pasharahe

Näe, värvisime kah mune, täitsa head said. Sibulakoori ei pidanudki ostma hinnaga euro kott nagu Lätis tehti, me varusime neid juba varakult koos sibulatega.

Seoses pühadega on nüüd pikk puhkus, kuna teistes riikides jääb ka esmaspäev vabaks ja meil kliendid kõik sealt, siis esmaspäevgi prii, läksin aegsasti vaatama, et kaua täna raamatukogu lahti, sest kuidagi ootamatult juhtus nii, et eile said kõik raaamatud loetud. Ja nüüd, pommuudis - raamatukogu on esmaspäevani kinni! Pean nüüd ikka selle Võrno Missiooni kätte võtma, mis mul etteheitvalt raamaturiiulil passib või? Kardan, et ma ei suuda seda juba eelarvamuse tõttu. Lehes oli küsitlus, kas ka meil võiks esmaspäev puhkepäev olla, enamus pooldas - no ma ei tea, mu meelest on see ikka silmakirjalikkus. Isegi Iirimaal tühistati Suurel Reedel pubides alkoholi müümise keeld. Teistpidi võttes pole muidugi vahet, millal need puhkepäevad on, niikuinii leidub vähe inimesi, kes neid "sihtotstarbeliselt" kasutavad. Peaasi, et vaba päev, vahet pole, mis ettekäändel.

Pealkirjas olev kalambuur on pärit Keiti Vilmsilt, samuti ka üks teine päevakohane, mis mu suu muigele võttis: "Ükskord läinud mehed Kolgata mäele keha kinnitama". L. ei saanud esimese hooga üldse pihta. Mul tulid selle peale veel mõned vanad kalambuurid meelde, mida ka kõrvalseisjad alati läbi ei hammustanud. No näiteks naersime me klassiõega kõhud kõveras, kui leidsime muusikaõpetuse konspektist lause: "Sealt sai ta ka oma lauluhääle". No see võis küll omaette elamus olla...Veel oli ühes etteütluses lause: "Kõikjal sügavad hanged". Lisaks veel üks, mille oli küll keegi teine avastanud, aga ma vahepeal võimaluse korral kasutasin: "Palun, kas võiks mööda? Jah, muidugi, minupärast möö palju tahad!"

Kas teie teate sellist asja, et jänesed poetavad õue šokolaadi(st mune) ja siis lapsed peavad neid otsima? Ma esimest korda kuulsin, Mini väitis, et neil klassist "kõigil" on niimoodi. "Eks kevadel sulab ju igasugu jama lume alt välja" arvas L. seletuseks. Õhtul lugesin mingit munapühadeteemalist lasteraamatut lastele ette ja seal oli täpselt sama asi, ainult et jänesed viisid värvitud mune lastele põõsaste alla. Ma teadsin, et jänesed lihtsalt toovad värvitud mune. Kuidagiviisi on see komme kokku sulanud tänapäevase šokolaadist nänni rohkusega munapühade kandis? Ma nägin muuseas ka lihavõttekalendrit müügil, sama põhimõttega nagu jõulukalendrid, et iga luugi all on komm.

Aga pashat näiteks pole ma kunagi söönud. Ega kulitšit (vaatasin käänamise ÕS-ist järele, sest nii võõras sõna mu jaoks).

kolmapäev, märts 28, 2018

Enam kui elu

Käisime siis eile esikal, vaatamas Taavi Aruse ja Indrek Spungini filmi Psychoterrori lauljast Freddyst. Kohal olid ka filmitegijad ja Freddy ise.

Ma tervest filmist väga rääkida ei tahakski, peamised asjad on erinevates arvustustes juba ära öeldud. Ma kirjutan sellest, mis minuga haakus. Esiteks, Freddy küll mingis telesaates (Hommiku TV - eksisteerib selline asi?) kritiseeris, et liiga palju klišeesid - röökimist ja joomist, aga Tartu esika ajaks oli ta ka ise ses osas leebunud. Mina nägin samuti rohkem muud, võib-olla ka seetõttu, et ma olen selle "taustafooniga" harjunud. Ilmselt suvaline inimene tänavalt paneb sellist asja rohkem tähele, kes punk- ja üldse rockmuusika skenega kokku puutunud ei ole. Kas see inimene peaks üldse seda filmi vaatama? Oleneb inimesest ma ütleks. Oleneb silmaringist ja silmaklappidest. Mulle meeldis see, kuidas Freddy toob välja elutunnetuse ühe võimalusena "kurva õnnelikkuse". See ei ole päris melanhoolia, see on ...midagi muud. Courtney on öelnud, et "only dumb people are happy", millega ma päriselt nõustuda ei saa, sest olgugi, et elu on ebaõiglane ja nõme, intelligentsel inimesel on raske sellest mööda vaadata, siis hoolimata selle teadvustamisest on ka õnnelikkus võimalik, just see "kurb õnnelikkus", mida kuuleb Psychoterrori ja Freddy lugudest.

Muusika! Mulle üliväga meeldis, et kasutati muusikat PT ja Freddy erinevatest ajajärkudest. Mind ajavad alati marru töllid, kes röögivad kontsertidel, et "laske seda õiget PT-t ka!". Enamik vanu punkbände esineb vana rasva peal ja paistab, et rahvale läheb säärane nostalgia peale. PT seevastu on ajas arenenud. Nad teevad küll "rahva rõõmuks" oma hitid ära, aga alati võib kuulda ka uut materjali. Mind on hitid ära tüüdanud. Vahemärkuseks, mulle sageli tundub, et osa publikust võtab neid lugusid nt "Mehed ja meri" kuidagi otsesõnu, irooniata, minu jaoks on "Mehed ja meri" üks kõige mõtlikumaid ja melanhoolsemaid lugusid üldse, mitte mingi "jõmmide hümn". Mulle õudselt meeldivad PT ingliskeelse ajajärgu lood. Sellega seoses ka suurim üllatus minu jaoks filmist.

Nad ei olnud kunagi Saksamaal päriselt kuulsad. See oli Müili kui ajakirjaniku osav manipulatsioon. Noh, samasse auku läksid filmis ka ilmselt need kaadrid "keikkast" Soomes. Tüübid imestavad isegi, et "no siin küll mingit esinemist olla ei saa", aga on, keset põldu kuskil Outokumpus, pehmelt öeldes kummalisele publikule kummaliste kaasesinejatega. Freddy ei lase ennast häirida. Ei tee rockstaari, et mis krdi koht ja mina siin ei laula.

Mille üle me peale filmi arutlema jäime, oli just see Freddy ettearvamatut käitumist illustreerima mõeldud (ma eeldan nii) lõik, kus ta Tartus Rockika lava taga enne/peale esinemist joob ja siis kargab sisse üks noor pungihuviline, kes familiaarselt Freddyt tervitama asub, sealhulgas talle põsele patsutades/kerge kõrvakiilu andes. Freddy väänab selle peale tüübi põrandale. Mis mõttes see on see koht, kus ilmub "purjus ja kuri Freddy"? Mida ta oleks pidanud siis sellises situatsioonis tegema? Selge #MeToo case ju - keegi tuleb sind ilma sinu nõusolekuta käperdama, sellistele töllidele tulebki koht kätte näidata, ole sa purjus või kaine.

Filmis mainitakse, et vastik on vaadata bände, kes poevad oma publikule. Minu meelest on täpselt sama vastik vaadata fänne, kes poevad oma bändile. Mis toimub nende inimeste peas, kes kargavad tuntud inimestele ligi, mängivad suurt sõpra ja pärast kuulutavad, kuidas nad "on Freddyga joonud"? Ma võin imetleda mõnd esinejat, kuid ma ei üritaks iial talle isiklikus plaanis hõlma alla pugeda. Ma ei suudaks, see oleks piinlik ja läbinähtav. Oleks väga vinge, kui ma kuidagi juhuslikult nendega tuttavaks saaks, aga ma ei teeks ekstra midagi selleks, et seda saavutada.

Freddy oli esikal kah purjakil ja mul tuli pähe huvitav sõnamäng - isegi pehme keelega suudab olla teravkeelne- ja meelne. Filmis on ju ka osaliselt ära toodud üks ülipiinlik saatelõik sarjast "lahkame surnud punki", oli mingi Vikerraadio vestlusring pungist, klišeeküsimusi küsis Sten Teppan ja vastasid korüfeed Villu, Trubetsky ja Volkonski. Ma vaatasin seda kunagi täispikkuses, oli ikka nõme küll. Saate päästis purjus Freddy, kes oli kutsutud kui esineja ja kes suutis saate tegelikult omastada. Pähe tuli võrdlus kuninga narriga, kellel on ainsana voli ja julgust mingi püha asi pilbasteks võtta ja selle sisemist saasta kõigile näidata.

"Teile on see trummid ja kitarrid, minule aga kogu elu!" ütleb Freddy filmis oma bändikaaslastele. Mulle tundub, et Freddy on osanud oma elust vähemalt midagi teha. Iseasi, kuidas see kellelegi paistab. Ma filmist täpset tsitaati ei oska öelda, aga sama mõtet lugesin just Katrina Kalda raamatust "Maa, kus puudel pole varju": " Et elul iseenesest pole mingit väärtust; et väärtus on vaid sellel, mida me oma elust teeme, sellel, mida me leiutame, sellel, mida me loome." (lk 15)

reede, märts 23, 2018

Ma lähen nüüd salaja sööma

Eile sattusin Internetis sellise reklaami peale: "Seda leiba ei pea salaja sööma!" Kuidas saab midagi sellist kellegi meelest ok olla? Samasse auku jookseb ühe poeketi reklaam, mida ma müügisaalis sageli kuulen: "Maksa iseteeninduses, siis ei saa teised teada, et sa toitud ka muust peale salatilehtede!"

Häbene seda, mida sa sööd! See on õige tee tervislike eluviiside poole. Söömine pole enam ammu nauding, sotsiaalne tegevus ega keha energiavajaduse rahuldamine - Suur Vend vaatab, mida sa suhu pistad ja häbistab kui vaja! Sul peaks häbi olema - sa oled paks, treenimata, ebatervislike eluviisidega ja sinna juurde sööd sa veel leiba! Võeh! Sinusuguseid on tülgastav vaadata!

Hiljuti lugesin vaatasin kosmeetikatööstuse konsumerismi toetavatest strateegiatest, kus põhiline on just seesama "sa oled ebatäiuslik"-mantra, mille kaudu üritatakse maha parseldada kõikvõimalikee totsikuid-potsikuid, millega seda ebatäiuslikkust varjata. NB! Mitte segi ajada sellega, et kosmeetika on paha-paha! Paha on see, kui sa kasutad seda alaväärsuskompleksist, kosmeetikat võib kasutada ka kunstieesmärgil, oma lõbuks jms. "Make up" vs "War paint" nagu laulis kunagi Shampoo. Ehk siis "tee end ilusaks" asemel "tee sellega, mida ise tahad!" Millegipärast rõhutatakse aga just seda esimest, võimalikult isikupäratut ühiskonna iluideaaliga sobituvat kasutusviisi. Ilmselt see müüb paremini, keskmine tarbija ei taha eristuda vaid olla üks "õigetest".

Panen lingi ka, kui kedagi huvitab. Youtuber Kimberly Clark - neile, kes ei karda dragqueene :)
Tagasi toitumise juurde. Kas see, kui reklaamid annavad märku, et salaja söömine on justkui täiesti tavaline asi, ei toida omakorda toitumishäirete tekkimist, mis niigi juba suur probleem on? Ei toeta pidevat üksteisega võrdlemist, mis on peamine enda õnnetuna tundmise põhjus paljude uuringute põhjal? Samal ajal räägib vähemalt see leiba promov ettevõte tervislikkusest...Kas vaimne tervis sinna alla ei lähe? Kõik need "patuvabad" küpsetised  - söömine kui patt. Meil on juba põlvkond, kes jälgib sünnist saati kaalu, võib-olla oleme meie viimased, kes seda imelikuks peame? Meenus see raamat.

Ma ei taha öelda, et tore oleks ühiskond, kus kõik ainult burgereid pugiksid, aga selline streteegia tervislikkuse promomiseks, kus inimesi ennast halvasti tundma ja teistega võrdlema õpetatakse ei meeldi mulle kohe üldse.