teisipäev, november 21, 2017

Olen peldikument ja muid murekohti

Polegi ammu vingunud ja hädaldanud, seda viga tuleb parandada! Eelmisel nädalal jõudsid mind häirida järgmised asjad, millest ma eraldi postitusi ei tee, sest hala on tüütu, aga ära tahaks ikka mainida.

1. Mis värk on meestel wc ukse mittesulgemisega? Mitu blogijat on meil siin Tammest, mäletate seda teise korruse poiste peldikut, mille uks oli alatasa lahti ja haisu levitas?  Mitu korda ma seda jalaga kinni virutamas käisingi. Nüüd teen seda tänuväärset tööd kontoris. Hakkasin mõtlema, et siin on ilmselt mingi territooriumimärgistamise teema - nurka kusta ei lubata, aga hais võiks ikka levida. Ainuke probleem, kui seda nüüd just probleemiks on võimalik pidada, on see, et mehed on siiski üsna ära pehmostunud ja kontoris pole probleemiks mitte mingid inimlikud lõhnad (ja olgem tänatud), vaid see, et peale wc-külastust lastakse see igaks juhuks õhuvärskendajat ääreni täis. No ja see jube tehislik rõõmus apelsinihõngu imiteerida püüdev ollus jõuab sealt ju minu õrna ninna, sest uks jäetakse lahti. L. väidab, et seda mahendaval eesmärgil - hajub laiali! Minu loogika jaoks võiks see hais sinna wc-sse jäädagi, mahenegu seal omaette ja ehmatagu neid, kes piisavalt aega ei varu ning kohe peale teisi pellerisse trügivad. Miks peab see kontori õhus mahenema? Hetkel pole veel nii palju jultumust tekkinud, et teistele meestele öelda (peale L.-i), kirjakesi on ka narr jätta, loodan, et nad märkavad, kuidas ma alati peale keemiarünnakut oma kohalt sööstan, tehes näo, et mul on kööki asja ja wc ukse vaikselt kinni panen. Eks aja möödudes hakkan kõvema matsuga panema, ikka kergem kui otse öelda...Ja muidugi #NotAllMen ja #MaybeSomeWomenTooButHaven´tNoticed

2. Mis mõttes elavad inimesed nii umbes 60-aastaseks ja muretsevad ikka veel, mida teised neist arvavad? Kuda nii saab, ah? Oleks siis veel mingid mõistlikud soovitused stiilis "ära naabri akent täis oksenda", aga tõsimeelsed arutlused teemal, kuidas teatud tooted ja firmamärgid mõjutavad sinu mainet ja kuidas teiste survel tuleks mingeid marke vahetada, et tõsiseltvõetavam olla. Seda irooniaga öelda, no võib, aga rääkida sellest kui "tähtsast õppetunnist elus", mida noorematele edasi anda? Või see ongi see paljukirutud väikekodanlikkus? Vaatame, mis asjad teistel on ja ostame omale täpselt samasugused, sest muidu vaatavad, et me oleme vaesed või vastupidi, tõusikud. Seda elutarkusena serveerida, fui! Hakkame kõik ühesugusteks normaalseteks, mina kui vanem inimene võin õpetada!

3. Kuidas saab elada kogu oma elu koos inimesega, kelle puhul iga pisiasi käima tõmbab? Kas kooselu on see, kus üksteisele pidevalt puid alla pannakse? (Käima tõmbama ja puid alla panema on popid väljendid, uurige netist järele kui ei tea, vihjeks neile, kellel on varem selliste asjadega probleeme olnud.) Kuidas nad jaksavad? Inimene pidi muidugi kõigega harjuma. Aga miks peab harjuma? Kas sellepärast, et muidu ollakse nagu need tänapäeva inimesed, kes iga erimeelsuse puhul kohe lahku minema hakkavad? No aga kusagil on ju ikka piir ka, kui iga asi teises hulluks ajab, äkki siis juba võiks lahku minna? Või neile meeldib nii? Päriselt? Ma küll tunnen, et igas asjas pole mõtet oma sõna pealejäämist nõuda, eriti inimese puhul, keda sa tegelikult uksest välja ajada ei tahaks. Milleks need mitmepäevased vaikimised, ärajäetud ühisüritused - kõik lihtsalt selle nimel, et näidata - mina olen kangem! Mul muidu on üks nipp ka, selleks puhuks kui tunned, et oleks nagu vaja puid alla panna - proovi sel hetkel hoopis teist kallistada (seda imalat juttu te siit küll ei oodanud, eks?). Kallistamise ajal ei anna väga vihane olla. Aga kui sa tõesti tunned, et ei suuda seda inimest mitte mingi hinna eest kallistada, sest ta pakkis sulle tehtud kingituse paberisse, kuhu sina olid plaaninud panna kingi oma sõbrannale (elust enesest), siis äkki kaaluks hoopis lahkuminekut?

4. "Vanaemale on hädasti iPhone-i vaja!" Kui vanaema vana telefon katki läheb ja ta nimetab uue kriteeriumideks "et aku peaks, tähed ja numbrid oleksid nähtavad, no ja vahel teen paar pilti ka", siis keskenduda sellele viimasele ja hakata jaurama võimsusest, mälumahust jms. Ma ei ole kade ja ma saan aru, et "ema heaks pole millestki kahju", aga selline ebamõistlikkus ajab hulluks. Inimesele, kes nutitelefoni nutiosa ei kasuta, pole nutitelefoni vaja. Ma tean päris mitut (vt punkt 2 - telefonimark määrab su edukuse), kes nüüd oma nutikatega igaveses hädas on, sest "ikoon kadus kuhugi ära" jms. Muidugi, on ka tehnikast huvitatud vanemaid inimesi, aga keskmisel tavakasutajal pole telefoni võimsusest sooja ega külma. Aga mina olen muidugi lihtsalt ihne, sest kallis asi lahendab iseenesest kõik mured.

5. Kas keegi on veel märganud, et (vist) seoses suurte kaubanduskeskuste tulekuga on ära kadunud sellised toredad asjad nagu kaunistatud vaateaknad? On suured klaasist pinnad, mis on kaetud värviliste plakatitega või kust paistavad riiulite tagaküljed, aga mannekeene ja kompositsioone njetu. Kas mannekeenid on ehk kalliks läinud? Või on lihtsalt mood niivõrd vahelduv, et ei jõua üht akent ära ehtida, kui see juba moest läinud? Mõttetu kuluartikkel? Niikuinii sõidavad kõik autoga mööda, seega tühi töö?

12 kommentaari:

  1. 1) notallmen, ja ma ei pea iseend silmis, vaid et ma olen kogu elu iti-tööd teinud ja enamik on mehed ja no ei ole sellist jama. ehk pole it-mehed päris mehed (sest ei jäta peldiku ust lahti).

    2) nõus.

    3) nõus.

    4) nõus.

    5) Suur formaat nõuab suures formaadis kunsti. Ja mannekeeni panek poe aknale ongi ju tobe? Ma ei käi poes ometi riideid ostmas.

    VastaKustuta
  2. Mina kuulsin ükskord ühelt inimeselt, kes töötas Tallinnas ühes väga lugupeetud ja uhkes firmas, et sealne ülemus jättis alati pärast vetsus käimist vetsuukse lahti, et hais välja tuulduks. Et ukse läheduses leidus inimeste töölaudu, teda ei morjendanud...

    Rõve!

    Ma paneks küll uksele sildi. Kallis kolleeg, palun sulge enda järel uks. Kui see silt pole naeruväärselt tige ja manitsev, siis ei tohiks keegi haavuda :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oleks suurem ja umbisikulisem kontor, siis ma ka paneks, aga hetkel on meid siin enamasti vaid neli, kuidagi kummaline on siltidega toimetada, kui tegelikult saaks lihtsalt öelda.

      Kustuta
    2. Kui ainult neli inimest siis ilmselt toimib ka korralik käratus, et uks kinni.
      Äkki see ukse lahti jätja ei teagi, et see häirib

      Kustuta
    3. Ma märkasin täna, et vähemalt ühe peal on juba ukse kõvem kinnipanek ka aidanud, ei jätnud enam ust lahti .

      Kustuta
  3. Punkt 1 - jaaaa! Olen lõhnade suhtes pigem tundlik, isegi arieltidesilanlenor lõhn riietel ajab iiveldama ning sügelema. Kontoris oli sama teema, et üks armastas pool pdl värskendit lasta ning ust mitte sulgeda. Kui mulle sellest seebimaitsest suus ja silmakipitusest aitas (avatud aken ka ei tuulutanud seda välja), saatsin üldkirja a la "kui soovite värskendiga lahked olla, sulgege palun enda järel uks, säästame klientide haistmismeeli". Oleks tõesti eelistanud mõningast aromaatset animaalsust (mis kiiremini hajub) kui vänget ninnakeevitatud keemiat.

    VastaKustuta
  4. 1. Äkki inimesed arvavad, et viisakas on näidata, et peldik on vaba, palun järgmine.
    2. Sest need kuuekümbised kasvasid üles ja nii edasi ajal, mil oli ülimalt oluline olla "nagu tõised" ja kuidas sa muidu teada saad, kas sa oled "nagu tõised", kui sa ei kuula, mida tõised ütlevad.
    3. Ei saa, aga elatakse
    4. No nuputelefone veel toodetakse ja mõni on ni popp jälle, nagu Nokia. Aga vat vahepeal ei olnud popp. Ja võibolla mõni tahtnuvaks oma vanaemale jälitusseadme külge panna, aga nupukatel vist ei ole GPS-i
    5. Vähemalt Tallinnas eelmisel aastal veel oli, ma sel aastal pole vaadanud, ma ei tunnista jõule enne detsembrit.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aa, sa mõtlesid mitte jõuluvaateaknaid vaid lihtsalt vaateaknaid. No on. Täitsa on. Tallinnas. Ikka on.

      Kustuta
  5. Näiteks: http://vaaladekalmistu.blogspot.com.ee/2017/09/moodu-vark.html

    VastaKustuta
  6. 1, 2, 3 on algarvud,
    aga probleemid algavad,
    jah, juba esimese algarvuga.

    1. Peldik, ehkki mina olen 60+
    pestud, kustud, kammitud ja puhas vanainimene,
    käib tavaliselt minu järel kontori peldikumemt.

    Alates minu kontorisse sisenemisest, sest teekond oli
    ikka päris pikk olnud, ja kohvi oli ka joodud, siis...
    on loomulik, et käid kõigepealt asutuse kergendusruumis.

    Kohe seejärel hüppab oma barjääri tagant püsti peldikument,
    ja läeheb vaatab üle kas vanainimene prill-laua ikka alla lasi,
    või lasi hoopis prill-laua täis? Noh, tullakse pettunult tagasi.

    VastaKustuta
  7. Peldikust ja levivatest lõhnadest - ma eelistaks vist ausalt öeldes õhuvärskendajale kusehaisu. Kui on väga vänge kusekas, tõmban ehk nina kirtsu, aga igasuguste õhuvärskendajate ja lõhnakuuskede peale võib süda pahaks minna või pilt hakata tasku poole roomama, umbes nagu sigaretisuitsu peale.

    A kes need on sellised, kellele elukaaslane kogu aeg ropult närvidele käib, kas see on viimasel ajal kuskil blogosfääris eema olnud või niisama?

    VastaKustuta